Baškiirid

Baškiirid on turgi rahvas, kelle põhiline asuala on Lõuna-Uural ja selle eelmäestik Volga keskjooksust Uurali mägedeni. Suurem osa neist elab Baškortostani vabariigis, mille pealinn on Ufa. Baškiirid kõnelevad baškiiri keelt, mis kuulub turgi keelte kõptšaki-bulgaari rühma ja on tatari keele lähim sugulane; usult on nad sunniitlikud muslimid (hanafi koolkond). Mišäridele on baškiirid sajandeid olnud naabrid ja teenistuskaaslased.

Nimi ja päritolu

Esimese etnograafilise kirjelduse baškiiridest andis araabia saadik Ibn Fadlan 922. aastal: tema järgi olid nad sõjakas ja võimas karjakasvatajate rahvas. 10. sajandi geograaf Ibn Rustah kirjeldas neid iseseisva rahvana, kes elas Uurali mäeaheliku mõlemal pool Volga, Kama, Tobooli ja Jaiki ülemjooksu vahel. Nime levinuim seletus on baš „pea, juht” + kort „hunt”, ehk „hundijuht”, mis viitab vanale totemitraditsioonile.

Baškiiride esivanemad olid Lõuna-Siberi ja Kesk-Aasia päritolu turgi hõimud, kes enne Lõuna-Uuralisse jõudmist rändasid Araali ja Sõrdarja steppides ning puutusid seal kokku petšeneegi-oguusi ja kimaki-kõptšaki hõimudega. Rahva kujunemise täpne käik on uurijate seas siiski vaieldav: turkoloogid ja soome-ugri uurijad on selle üle pikalt vaielnud.

Kuldhordist Moskva tsaaririigi võimu alla

1226. aastaks olid baškiiride maad Tšingis-khaani riigi osa ning 13.–14. sajandil kuulus kogu Baškortostan Kuldhordi koosseisu. Islam hakkas baškiiride seas levima 10. sajandil ja kinnistus lõplikult 1320.–1330. aastatel Kuldhordi ajal. Kuldhordi lagunedes allusid baškiiride maad selle järglasriikidele: Kaasani, Nogai ja Siberi khaanidele.

Pärast Kaasani langemist 1552. aastal (vt Kaasani piiramine 1552) läksid baškiiride alad järk-järgult Moskva tsaaririigi võimu alla. Aastatel 1555–1557 saatsid Kesk- ja Lõuna-Baškortostani hõimunõukogud oma saadikud Kaasanisse; vastutasuks jaaki ehk andami maksmise eest said nad ürikutega kinnitatud õiguse oma maadele. Vallutus tõi aga kaasa nekrutikohustuse ja rasked maksud ning survestas rändkarjakasvatajaid paikseks jääma.

Ülestõusud

17. ja 18. sajandil tõusid baškiirid Vene võimu vastu korduvalt üles, peamiselt oma maade ja õiguste kaitseks:

• 1662–1664, 1681–1684 ja 1704–1711;

• 1735–1740, mis algas Orenburgi ekspeditsiooni ja kindlustuste rajamisega baškiiride maadele;

• 1755–1756 mulla Batõrša juhtimisel;

• 1773–1774, mil baškiirid Salavat Julajevi juhtimisel ühinesid Jemeljan Pugatšovi ülestõusuga.

1735–1740 ülestõusu mahasurumisest annab ülevaate 1740. aasta ametlik aruanne: selle järgi tapeti 16 893 ülestõusnut, hävitati vähemalt 1175 baškiiri küla ning 3236 vangi võetud baškiiri värvati sunniviisiliselt ja saadeti Balti kubermangude väeosadesse ja laevastikku. Naised ja lapsed jagati laiali, arvatavasti pärisorjadeks. Vassili Tatištšev hindas baškiiride kogukaotuseks 60 000 inimest. Balti kubermangude hulka kuulusid ka Eestimaa ja Liivimaa kubermang.

Pärast ülestõusude mahasurumist võeti suur osa baškiiride põlismaadest ära ja anti teenistuses olevatele meštšerjakkidele ehk mišäridele.

Baškiirid Eestis

Pärast 1735–1740 ja 1755–1756 ülestõusu saadeti osa vangi võetud baškiire sõjaväkke ja laevastikku, osa aga sunnitööle Rogerviku kindlusesse, praegusesse Paldiskisse. Nende hilisem saatus, näiteks see, millistes väeosades nad teenisid ja kas keegi neist siia jäi, pole teadaolevates allikates kirjeldatud; vastus peitub väeosade ja kindluse dokumentides.

Kõige paremini on dokumenteeritud baškiiri rahvuskangelase, luuletaja ja Pugatšovi ülestõusu juhi Salavat Julajevi (1754–1800) ja tema isa Julai Aznalini saatus. 1775. aasta septembris rebiti neil ninasõõrmed ja nende otsaesised ning näod märgistati põletusmärgiga. Keiserliku käsuga saadeti nad eluks ajaks Rogervikku, kuhu nad jõudsid 29. novembril 1775 Kaasani, Moskva ja Novgorodi kaudu. Kindlus oli siis peaaegu tühi; seal kohtusid nad teiste Pugatšovi ülestõusus süüdi mõistetutega, nende seas baškiiri polkovniku Kanzafar Usajeviga. Salavat Julajev suri Rogervikus 26. septembril (uue kalendri järgi 8. oktoobril) 1800; vangla viimane sissekanne nimetab teda „süüdimõistetud orjaks”. Julai surmaaeg ja mõlema haud on teadmata. Vaata ka tatari sõdurid Eestis ja Eesti moslemitatarlaste ajalugu.

Baškiirid tänapäeva Eestis

2021. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 112 baškiiri (55 meest ja 57 naist); neist 27 pidas emakeeleks baškiiri keelt ja 38 olid Eesti kodanikud.

Kogukonda koondab Tallinna Baškiiri Kultuuriühendus „Agizel”, mis kuulub Eestimaa Rahvuste Ühendusse. Postimehe andmetel asutati baškiiri kultuuriselts 2000. aastal ja selle eesotsas on olnud 1986. aastast Eestis elav Fljuza Hairullina; seltsi kontsertidel ja etendustel on esinenud nii eesti kui ka baškiiri ja tatari artistid. Salavat Julajevi 255. sünniaastapäeva puhul peeti Eestis baškiiri ja tatari rahvuspidu Sabantui.

Paldiskis avati 16. juunil 1989 Salavat Julajevi mälestusbüst, mille autor on baškiiri skulptor Tamara Netšajeva. Büst varastati 1990. aastate alguses; asemele pandud kuju kannatas korrosiooni all ning 2016. aastal kinkis Ufa Baškortostani rahvusmuuseum linnale uue pronksbüsti. Julajevile on pühendatud osa Paldiski muuseumist ja tema nime kannab Salavat Julajevi tee. 2010. aasta detsembris külastas Eestit Baškortostani UNESCO rahvusliku komisjoni delegatsioon üritusega „Balti dialoog: Salavat Julajevi jälgedes”. Julajevi Eesti-aastaid käsitleb kakskeelne raamat Salavat Julajev. 260 aastat Salavat Julajevi sünnist (koost. Fljuza Hairullina, TEA Kirjastus, 2014).

Baškiirid ja mišärid

Mišärid elavad Baškortostanis tänini. Osa neist asus sinna 17. sajandi lõpust 18. sajandi alguseni Tambovi kubermangu Temnikovi maakonnast; neil oli kohalikes oludes eriline seisus ja maa oli neil kohaliku õiguse alusel. Mišärid olid Vene riigis teenistustatarlased, ning aastatel 1798–1865 teenisid baškiirid ja mišärid koos baškiiri-meštšerjaki väes, mis võttis muu hulgas osa 1812. aasta sõjast Napoleoni vastu.

Mišärid moodustavad ka Eesti ja Soome tatarlaste enamuse (vt mišäride tee Tallinna). Baškiirid ja mišärid on seega sama Volga-Uurali maailma naabrid: keelelt lähedased, usult ühised, kuid ajaloolise seisuse poolest erinevad.

Keel

Baškiiri ja tatari keel on kõptšaki haru lähimad sugulased ja teineteisest suurel määral arusaadavad; nende sõnavara ühtib uurimuste järgi 94,9% ulatuses. Mõlemal on ühine eelkäija kirjakeeles, Volga-Uurali turki keel. Baškiiri keelt eristavad eelkõige häälikumuutused: sõnaalguline s muutub h-ks (baškiiri hüź „sõna”, tatari süz), ühisturgi tš muutub s-ks (baškiiri ağas „puu”, türgi ağaç) ning keeles on hambavahelised hõõrdhäälikud, mida tatari keeles ei ole. Samal tš-häälikul on mišäri keeles oma tee: eesti tatarlaste tähestik kirjutab kirjatatari tš-i kohale ts.

Baškiiri keelt kirjutati algul araabia kirjas; 1923. aastal loodi araabia kirjal põhinev baškiiri tähestik, 1930. aastal mindi üle ühtsele turgi ladina tähestikule ja 1939. aastal kirillitsale, mida kasutatakse praegu. Baškortostanis on baškiiri keel ametlik keel vene keele kõrval. UNESCO ohustatud keelte atlas liigitab selle haavatavaks. Paljud baškiirid peavad oma emakeeleks hoopis tatari keelt.

Autonoomia 1917–1920

15. novembril 1917 kuulutas Baškiiri piirkondlik keskšuuroo Šarif Manatovi ja Zeki Validi Togani eestvedamisel välja Baškiiria autonoomia. 20. detsembril 1917 loodi Validi juhtimisel baškiiri vägi. Kodusõja segaduses liikus valitsus Orenburgist Tšeljabinskisse; 20. märtsil 1919 sõlmiti Nõukogude valitsusega leping Baškiiria autonoomiast. Validi juhtis Baškiiria revolutsioonikomiteed 1919. aasta veebruarist 1920. aasta juunini, kuid lahkus, leides, et bolševikud olid oma lubadusi murdnud. Ta emigreerus 1923. aastal ja sai Istanbuli ülikooli turgi ajaloo professoriks; tema avastatud Ibn Fadlani käsikiri on baškiiride varasema ajaloo põhiallikaid. Validi suri 1970. aastal.

Tänapäev

Nõukogude Liidu okupatsiooni lagunedes võttis Baškiiri ANSV ülemnõukogu 11. oktoobril 1990 vastu riikliku suveräänsuse deklaratsiooni; 25. veebruaril 1992 nimetati vabariik Baškortostaniks ja 3. augustil 1994 sõlmitud leping tunnustas seda suveräänse riigina Venemaa Föderatsiooni koosseisus. 2009. aastal tühistas Venemaa konstitutsioonikohus aga sisuliselt lepingu suveräänsussätted.

Venemaa 2021. aasta rahvaloenduse ametlikel andmetel elas Venemaal 1 571 879 baškiiri, neist 1 268 806 Baškortostanis.

Vaata ka

Teenistustatarlased · Mišäri murre · Mišäride tee Tallinna · Kuldhord · Miks mišäri keel on kuumeni keelele lähim · Kaasani langemine ja Tatarstan

Allikad

Bashkirs (Wikipedia) · Baškiirid (Vikipeedia) · Bashkir language (Wikipedia) · History of Bashkortostan (Wikipedia) · Bashkir rebellion of 1735–1740 (Wikipedia; 1740. aasta aruande arvud I. G. Akmanovi 2016. aasta uurimuse järgi) · Bashkir liberation movement (Wikipedia) · Bashkiria 1917–1919 (Wikipedia) · Zeki Velidi Togan (Wikipedia) · Mishar Tatars (Wikipedia) · Mişärlär (LearnTatar) · Bashkir uprisings of the 17–18th centuries (Baškiiri entsüklopeedia) · Salawat Yulayev (Wikipedia) · Salavat Julajev (Vikipeedia) · Paldiski saab Baškortostanilt uue Salavat Julajevi kuju (ERR) · Baškiiride külaskäik Eestisse (UNESCO Eesti) · Baškiiri naine õpetab vene lastele eesti keelt (Postimees, 2008) · Tallinna Baškiiri Kultuuriühendus „Agizel” (Eestimaa Rahvuste Ühendus) · Fljuza Hairullina (koost.), Salavat Julajev. 260 aastat Salavat Julajevi sünnist, TEA Kirjastus 2014.