Volga viikingid: varjaagid
Varjaagid — tuntud ka kui Volga viikingid — olid peamiselt tänase Rootsi aladelt pärit viikingitest sõdalased, kaupmehed ja asunikud, kes 8.–11. sajandil rajasid ja valitsesid idapoolseid veeteid Läänemerest Kaspia mereni ja Konstantinoopolini. Just nemad sidusid esimest korda kokku kaks maailma, mis selle teadmusbaasi loos hiljem kohtuvad: Läänemere-äärse Eesti ja Volga piirkonna.
Varjaagide (ruside) draakonlaevad seilamas mööda jõeteed — Nikolai Roerichi 1901. aasta maal "Külalised ülemeremaadelt". (Nicholas Roerich (1874–1947); avalik omand; Wikimedia Commons)
Nimi
Nimi varjaag tuleb vanapõhja sõnast væringi, mis tähendab vandekaaslast — liitsõna osadest vár (tõotus, truudus) ja gengi (kaaslane). Idateede rahvaste seas tähistas see skandinaavlasi, kes liikusid relvastatud kaubaretkedel vande all seotud salkadena.
Volga kaubatee
Volga tee kujunes välja 9. sajandi alguseks (kaubandusjälgi on juba 8. sajandi lõpust): Läänemerest Laadoga (vanapõhja Aldeigjuborg) ja Novgorodi kaudu lohistati laevad üle maakitsuse Volga lätetele ning sõideti mööda jõge alla — läbi Volga Bulgaaria ja Hasaari kaganaadi pealinna Atili — Kaspia merele, kust karavaniteed viisid Bagdadi.
Põhjast lõunasse liikusid koopra- ja mustarebasenahad, mesi, vaha, orjad, merevaik, frangi mõõgad ja morsaluu; lõunast põhja araabia hõbedirhemid ja siid. Dirhemite leiuaines dateerib tee toimimise umbes aastatesse 786–1009; Skandinaavia aaretest on leitud üle 100 000 araabia mündi. Tee tähtsus kadus 11. sajandil, kui Abbassiidide kalifaadi hõbedatoodang kokku kuivas.
Volga Bulgaaria: kohtumine Volga rahvastega
Kaubatee keskne vahendaja oli Volga Bulgaaria — türgi keelt kõnelev riik Volga ja Kama ühinemisalal, kaasani tatarlaste eelkäija. Bulgaari linnad Bolgar ja Suvar elasid vahenduskaubandusest: sinna tõid varjaagid oma nahad ja orjad ning sealt liikus hõbe põhja. Kui Volga Bulgaaria 10. sajandi alguses islami vastu võttis, jäi hõbedarikas Samaniidide riik teiseusuliste kaupmeeste jaoks bulgaaride taha vahendajaks.
Aastatel 921–922 saatis kaliif al-Muqtadir Volga Bulgaariasse saatkonna, mille liige Ahmad ibn Fadlan kirjutas oma reisist aruande. Tema kirjeldus Volgal kohatud „ruusidest“ — nende kaubandusest, kommetest ja laevamatusest — on üks varasemaid viikingite kirjeldusi maailmas. Volga viikingite kuulsaim portree on niisiis kirjutatud araabia keeles, tatarlaste esivanemate maal.
Idatee ja Eesti
Skandinaavlased nimetasid Läänemerest ida poole jäävaid veeteid Idateeks (Austrvegr). See kulges piki Põhja-Eesti rannikut: idateel sõitjad peatusid Rävala ja Virumaa linnuste kaitse all olevates sadamates. Eesti alad olid kaubandusvõrku täiel määral kaasatud — araabia dirhemeid on leitud kõige rohkem Rootsist (enamik Gotlandilt), kuid teisel kohal maailmas on Eesti: ainuüksi 10. sajandi Eestist on teada üle kolmekümne araabia mündiaarde, rikkaim leiupiirkond on Virumaa.
Rusi riik ja Varangi kaardivägi
Idateedelt kasvas välja ka riiklus: kroonikatraditsiooni järgi asus varjaag Rurik 862 Novgorodi ja Oleg vallutas 882 Kiievi, pannes aluse Kiievi-Vene riigile. Konstantinoopolis teenisid varjaagid 10.–14. sajandini keisrite ihukaitsjatena — Varangi kaardiväena. 11. sajandi lõpuks skandinaavlaste sissevool idasse lakkas ja varjaagid sulandusid kohalikku slaavi keskkonda.
Miks see lugu siia teadmusbaasi kuulub
Volga viikingite tee ühendas juba tuhat aastat tagasi needsamad kaks otspunkti, mille vahele jääb Eesti tatarlaste lugu: Volga piirkonna, kust mišäri kaupmehed 19. sajandil välja rändasid, ja Eesti ranniku, kuhu nad koju jäid. Ja islam, mille Volga Bulgaaria 922. aastal vastu võttis, on seesama usutraditsioon, mida Eesti tatarlaste kogudused kandsid Narvas ja Tallinnas.
Vaata ka
Allikad: Wikipedia artiklid „Varangians“, „Volga trade route“ ja „Volga Bulgaria“; Ahmad ibn Fadlani reisikirja käsitlused.